Anna kommi ja kujunda

by kaasaja

Siim Rahnu

Siinkirjutajale tundub, et kasvatus/haridusmaastikul, kui vähegi selle teoreetilisse poolde süveneda,nagu ilmselt ka botaanikahuvilisel, tuleks justkui silmitsi seista kahte laadi teooriatega, mis sarnanevad hirmutavalt palju mõnele koogiretseptile. Ja ega kookki alati täpselt retsepti järgides alati välja ei pruugi tulla. Millegipärast paistavad kaugusest vaid kahte laadi üldlevinud teooriad, mis üsna süsteemselt üritavad määratleda, kes see inimene on ja kus tema probleemid paiknevad. Eks riigijuhtimine, autojuhtimine ja laste kasvatamine on midagi sellist, mida kõik oskavad, aga keegi nii ei tee, nagu teised tahaksid. Nii on ka siinkirjutaja ühe või teisega pisut rahulolematu.

Mis need kaks kummituslikku teooriat siis on, mis paranoiliselt käesoleva artikli autorit häirivad? Ühe juured ulatuvad sügavalt freudismi, ent lähevad veelgi kaugemale. Nimetagem neid teooriaid edaspidi neofreudistlikeks. Teine käsitleb inimest kui ühte paljudest loomaliikidest ja selle juured paiknevad eelmise sajandi alguse biheiviorismis. Ega ma muidugi ei arva, et need teooriad oma taotlustelt läbinisti kahjulikud oleksid ja kindlasti on sealt üht-teist (nagu igalt poolt) kaasa võtta, aga on midagi alternatiivset ja sümpaatsemat, mis siinkirjutajale märksa loomulikuna näib. Need teooriad on otseselt haridusega seotud, kuna puudutavad niivõrd palju mitte ainult vanemlikku hoolt (nagu James’i kirjeldatud teooriad), vaid ka õppetööd ja õppemeetodeid vastavalt sellele.

Selle artikli üheks tõukejõuks on Ameerika kliinilise psühholoogi, Oliver James’i, raamat „Nad keeravad su untsu“ Liigitasin ta mõttes neofreudistlikuks. Jamesi läbivaks mõtteks on, et valdavalt kõik mured, mis inimesel nii koolieas kui ka hiljem on, peituvad lapsepõlve kasvatuses ja varases hoolduses. Nii nagu ka enamik arengupsühholooge, paneb James samuti vastutuse inimese esimeste aastate kasvukeskkonnale, mil aju areng kõige kiirem on ja kujundav mõju seega väidetavalt kõige suurem. James marginaliseerib igasuguse geenide ja pärilikkuse mõju ning käsitleb isegi sääraseid nähtusi, nagu skisofreenia, lapsepõlve kujundatud kõrvalekaldena. James’i raamat põhineb küll paljudel erinevatel teadusuurimustel ja üldtuntud näidetel (kuulsustel, avaliku elu tegelastel), aga on oma ülesehituselt ka mingil viisil eneseabi raamat. James soovib, et lugeja mõtleks enda lapsepõlvele tagasi ja teeks nn auditit enda kohta.

Seega üldiselt koputab James terve 400- leheküljelise raamatu jooksul peamiselt ühele uksele. Selleks on inimese kujunemine vastavalt oma lapsepõlvele – nii varajasest (sellest küll rohkem) kui ka hilisemast perioodist lähtudes. Teguriteks on süüme, kiindumussuhted, saavutustele suunatus, mina-tunnetuse kujundamine jne. Kujundamine on just läbiv mõte.
Muidugi pole siinkirjutaja psühholoogia- ja meditsiinialaste teadmiste arsenal nii suur (julgen öelda, et olen võhik), et James’i tööd paatoslikult vaidlustada, aga selles kahelda ja skeptiline olla julgen küll. Ainsaks toeks, millel tugineda, on aga kahjuks (või õnneks) lihtne loogika, talupojamõistus ja mõni üksik nähtud erand, mis James’i teooriatega kuidagi ühtida ei taha.
James võrdleb pereelu teatrilavastusega, kus meie vanemad on meile määranud rolli, mis ka tulevikku üle kandub. (James, 2007; lk 5) Säärane kontseptsioon juba ise vangistab meid ja mitte vähem ega rohkem kui James’i pilgatud pärilikkusest ja geenidest sõltuvad teooriad. Me oleme justkui kujundatud ja meie õpilased on kujundatud ning seega on meil ruumi vähe, et midagi paremaks teha või muuta, olgugi et autor püüab nõu anda, kuidas igaüks siiski midagi teha saaks, et oma „suhete stsenaariumit ümber kujundada“. James väidab ka, et õpetajadki kohtlevad õpilasi vastavalt sellele, missuguse kiindumusmudeliga laps on, ehk kuidas teda väikelapsena hooldatud on. Nt alla 4-aastast last lastesõime panna, on Bowlby kiindumusteooriatele tugineva James’i arvates ohtlik, kuna lapse kiindumusvajadust varases eas ei rahuldata ja nii surub see neid püsivasse kiindumusvajadusse, kus ollakse võimetud tundma turvatunnet ja kindlust (ibid, lk 187).

Jamesi vaadete juures paelub mind siiski arusaam, et vanematel ja kogu ümbritseval on palju ära teha, et last tema arenguteel suunata, aidata ja igakülgselt toetada. Siiski jätavad Bowlby ja teiste Jamesi kaasmõtlejate teooriad lootusetusse olukorda need, kes lapsepõlves head asendushooldust ei saa, ega kunagi ka piisavalt haridust ei omanda, et Jamesi raamatut lugeda ning enda kallal auditit teostada.

Teiseks selle artikli tõukejõuks on biheivioristlikud teooriad. Biheiviorismi ja tasustamisteooria vaated on ühest küljest progressiivsemad kui kiindumusteooriad. Usutakse, et tasustamise teel on võimalik tuvi lugema õpetada ja inimene panna käituma täpselt nii, nagu teadlane (või meie juhul õpetaja) tahab. Ameerika 20.sajandi alguses tegutsenud teadlase, B. D Skinneri, tasustamisteooria rõhutab aga just tasustamist, mitte niivõrd karistamist.Skinner ja tema operantne tasustamisteooria rõhutab, et õpitu kinnistub kõige paremini, kui pärast soovitud käitumisviisi tasustatakse õppijat (olgu õppijaks loom või inimene). Tasu ootuses õppivat inimene kõige edukamalt. Biheiviorismi järgi on inimene sündides tabula rasa (puhas leht) ja tema puhul saab tasustamise abil kujundada soovitud käitumist (McLeod, 2003)).

Kõigepealt näide, millistes olukordades minu arust pole biheiviorism ennast õigustanud. Ühes suvises metsalaagris nägin tegevusjuhendajana järgmist olukorda: Laagri juhataja andis lastele esimesel päeval ülesande hoida laagriplatsi korras ja tuua tema kätte kõik maast leitud kommipaberid. Teatud arv kommipabereid tähendas igal õhtul autasustamist šokolaadi või järgmise kommipaki näol. Ma usun, et säärase tasustamise eesmärk võis olla väga õilis. Paraku ei täitnud see meetod minu arvates eesmärki. Millised võisid olla laagri juhataja eesmärgid:
1. Mängu- ja telkimisplats ning lõkkease on puhtad
2. Lapsed õpivad puhtust ja korda hoidma ning enda järelt koristama.
Kui aga need eesmärgid oleks olnud tõepoolest täidetud, siis poleks pärast teist päeva ükski laps enam ühtki kommi saanud. Kui lapsed oleks tõepoolest puhtust ja korda õppinud, siis ei oleks tohtinud ju õige pea enam ühtki kommipaberit maast leidagi.

Tegelikkus oli aga selline, et kommipaberid vedelesid ikka maas ja igaks õhtuks oli laagriplats uuesti puhas. Päeval aga nägi kogu territoorium endiselt välja, nagu prügimägi. Seega, võib öelda, et säärane tasustamine ei täitnud oma eesmärke. Kui ühel hetkel tasustamine nt vahendite puudumisel lõpetada, siis lõppeb ka soovitav tegevus. Mingisugust kodanikualgatust ega korda see ajutine paberikorjamine nendele kohe kindlasti ei õpetanud.
Discovery uurimuslik dokumentaalfilm näitas kahte 20- kuni 25-aastastest meestest koosnevat võistkonda, kelle peal sedasama tasustamismeetodit rakendati. Nimelt pandi mõlemad meeskonnad üksteise vastu võistlema. Enamasti olid võistlused füüsilist laadi, aga esines ka mõni vaimne jõuproov. Tasustamismeeskond sai iga õnnestumise tulemusel premeeritud – sauna, lõbusa õhtu, luksuslike magamistingimuste jms. Karistustiim sai aga iga ebaõnnestumise eest teha erinevaid füüsilisi ülesandeid, pidi kandma kaasas rasket motivatsioonipalki ja täitma muid militaarkorrale omaseid korraldusi. Võistlust läks esimestel päevadel juhtima tasustamismeeskond, kuid võistluse viimase ja ränkraske katsumuse võitis hoopis karistusmeeskond. See muidugi ei pruugi tähendada, et karistus peaks tingimata tõhusam olema, küll aga kinnitab see, et tasustamine ei pruugi alati soovitud tulemust anda. Kui aga tunnustamist pidada samuti tasustamise vormiks, siis muidugi motiveerib see igaüht, kui keegi temast hästi arvab. Aga siin tuleb näha tunnustamise erinevaid aspekte ja on kindlasti see miski (ehk nn x-faktor), mis mingitele reeglitele ei allu. Nimetagem seda edaspidi fenomeniks.

Siinkirjutaja arusaam on nii Jamesi neofreudismi kui ka biheivioristide seisukohast. pisut erinev. Olgugi, et ma ka ise aeg-ajalt õpilasi mõne tabelikese või üsna biheiviorismi kalduva meetodiga motiveerida püüan. Siiski ei maksa unustada, et iga inimene on kordumatu ja mingisuguse kindlaksmääratud retseptiga teda ei muuda. Ja isegi kui Jamesil on õigus ja me olemegi oma lapsepõlve vangid, siis kas tõepoolest motiveerib see teadmine õpilast pingutama kui tema teab ja ta õpetaja teadvustab, et niikuinii on tal igasuguseks positiivseks stsenaariumiks valed eeldused? Või siis teadmine, et selleks peab kuidagi rohkem või eriliselt vaeva nägema, et tervet elu elada.

Kui õpetaja arvab, et õpilane ei taipa, mida ta temast arvab, siis nii see kohe kindlasti pole. Õpilased taipavad, tunnetavad ja mõistavad. Seega parem on, et nad arvaksid, end olevat erilised ja kordumatud, kui et peaksid end kujundatavateks taimedeks, kellest peab ilmtingimata nö „asja saama.“ Kas säärane suhtumine mitte polegi see, mille eest James ise pisut hoiatab? Saavutustele orienteeritud inimestel pidavat esinema suurema tõenäosusega pidev rahulolematus, mis on omakorda sõltuvuses vanemate ootustest nende suhtes (ibid, lk 76).

Seega, olgu selle lapsepõlvega ja biheivioristliku õpetamisega, kuidas on. Kui laps arvab, et ta on fenomen, kes kujunebki täpselt nii, nagu ta kujuneb, mitte mõne geneetilise juhuse või lapsepõlve juhtimisel. Mis motiveerib õpilast? Kas mitte inimlik side õpetaja ja õpilase vahel pole see, mis tegelikult õpilast motiveerib? Ei saa ju istuda autosse, mille juhti reisijad pidevalt kahtlustavad, arvates, et ta ilmselt on tarvitanud alkoholi ja ka juhi sõidustiil on ohtlik. Niisiis, teooriaid võib ju usaldada, aga kui õpilane õpetajat ei usalda on see sama hästi kui tühi töö. Olen näinud naeratust õpilaste näos kui nad mõistavad, et õpetaja on ka inimene koos oma nõrkuste, tugevuste ja fenomenidega. Täpselt nii, nagu õpilasel on oma fenomenid ja omadused, mis teda just kõige paremini edasi aitavad. Kui nendele fenomenidele pisutki keskenduda, siis on suur võimalus, et ka õpilase enesehinnang sellest tõuseb. Pole oluline, kas seda faktorit nimetada geenideks, pärilikkuseks või millekski muuks, aga kui selle olemasolu nendele teooriatele praktikas lisada, siis kõlab see ühtäkki kuidagi palju inimlikumalt.

Kasutatud kirjandus
James, O. (2007). Nad keeravad su untsu. Bloomsbury: Tänapäev.
McLeod, S. (2003). Behaviourist Approach. SimplyPsychology.