Täiskasvanud õppija ja väärtused õppimise juures

by kaasaja

sigrid

Sigrid Felt

Kes meist poleks kuulnud vanasõna, et inimene õpib kogu elu ja sureb ikka ….. Kas selles ütluses sisaldub ka elukestva õppe filosoofia? Täiskasvanud lähevad õppima enamasti mingi põhjusega, olgu selleks siis võime konkureerida tööturul, kuuluvustunne või eneserealiseerimine. Laias laastus saab täiskasvanu õppimise põhjused jagada kaheks: isiklikud põhjused (oma huvi rahuldamiseks, uute oskuste omandamiseks, soovist teha midagi uut, ennast virgutada, uudishimu rahuldamiseks, tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks või tõstmiseks, olemasolevate oskuste, teadmiste, arusaamade kinnitamiseks, oma suutlikkuse proovilepanekuks) või sotsiaalsed põhjused (sotsiaalse kompetentsuse tõstmiseks, suhtlemisoskuste parandamiseks, teiste omasugustega kontaktide sõlmimiseks, taaskohtumiseks sõpradega, üksinduse vältimiseks). 21. sajandil räägitakse kolmest õppe liigist: formaalõpe, informaalne õpe ja mitteformaalne õpe. Formaalne õpe lõppeb tunnistusega või diplomiga. Statistiliselt on arvatud, et sellest, mida indiviid oskab, teab ja aru saab, on umbes 20 % pärit formaalharidusest. Formaalharidus loob indiviididele pinnase, kus saavad hakata kasvama informaalse ja mitteformaalse hariduse lilled. Mitteformaalne õpe on ka eesmärgistatud, kuid enamasti toimub see vabatahtlikkuse alusel. Enamasti tegevused ja kursused on planeeritud, kuid pole struktureeritud tavalise õppekavaga ja hindamisega. Informaalne õppimine on õppimine elust enesest, tihti indiviidid ei teadvusta seda õppeprotsessina. Selleks, et inimesed saaksid õppida erinevatel viisidel tuleb neile luua elukestva õppe ruum.

Täiskasvanud õppijat võib pidada enesearengu subjektiks ehk kes teadvustab ja tunnetab oma arenguvajadusi, on võimeline ning valmis iseenda arengut juhtima ja selle eest vastutama. Enesearengu subjekti olulisteks tunnusteks on autonoomsus, vastutustunne ning kriitiline iseseisev mõtlemine. Õppimisel on oluliseks refleksioon – tagab sõltumatuse iseseisvaks tegutsemiseks ning kontrolliks, võimaldades mõista oma tegevust erinevates seostes, seda planeerida, määratleda, kõrvalt jälgida ja iseendalt õppida. Refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Refleksioon võimaldab saada teadlikuks oma subjektsusest, kogeda end mõtleva, arutleva ning hinnanguid andva isiksusena. Enesereflekteerimine on iseenda ning oma käitumise teadvustamine. Enesereflekteerimise läbi saab inimene uut informatsiooni oma mina kohta, talle avanevad uued perspektiivid enda käitumise vaatlemiseks.

Täiskasvanu suhe õppimisega muutub vanusega. Alljärgnevalt on toodud elukaar ja see, mida indiviid väärtustab õppimise juures:

  • 18-30-aastasena ollakse keskendunud põhiliselt omaenda elule ning mina-pildi kujundamisele. Ühiskondlikud probleemid jäävad tahaplaanile. Esmatähtsad on isikliku arenguga seotud teemad. See on eksperimenteerimise ja katsetuste tegemise aeg nii töises kui isiklikus elus. Õppimise ja hariduse omandamise peamine põhjus – saada võimalikult head palka.
  • 31-40-aastasena on inimesel palju tegutsemisenergiat. See on stabiilsuse ja enesekindluse periood. Kõige tähtsam sellel etapil on töö, millele järgneb laste kasvatamine. Õppimise eesmärgid seonduvad tööalase enesetäiendamisega.
  • 41-50-aastasena on inimese elus periood, kus tehakse jõupingutusi oma positsiooni ja saavutuste suurendamiseks ning kinnistamiseks. See on inimese elutsüklis n.ö tippaeg. Kõige olulisemal kohal on ühiskondlikud tegevused. Osavõtt formaalharidusest võib väheneda.
  • 51-60-aastasena püütakse oma tööalast positsiooni säilitada ja hakatakse tasapisi seda rolli vähendama, keskendudes taas iseendale ja oma lähedastele. Ka õppimise puhul on oluline isiklikud huvid.

Täiskasvanud õppija kõige parem õppimisvõime on 31-40 aasta vahel.

Täiskasvanud inimestel on igas tegevuses oluline põhjus, kaasa arvatud ka õppimise juures. Olgu selleks siis kuuluvustunne, tahe saada rohkem palka või siis suhtlemisoskuste parandamiseks. Õppimiseks on mitmeid erinevaid viise, kas siis minna formaalharidusse, õppida mitteformaalselt või siis informaalselt.