Varakult alustatud lasteaiatee – kas lapse hüvanguks?

by kaasaja

Karolin Kabanen

Tänapäeval justkui kardetakse, et mudilasel võib välja kujuneda sotsiaalsete oskuste defitsiit, juhul, kui laps liiga kauaks pelgalt vanemate või teiste perekonnaliikmetega koju jääb. Arvatakse, et sotsiaalsed oskused omandatakse pigem väljaspool kodu: lapsed tuleks viia kusagile mujale, et nad seal sotsiaalseid oskuseid omandaksid.

Lisaks sellele tundub, et arvatakse, nagu omandaksid lapsed sotsiaalsed oskused teistelt sama vanustelt mudilastelt, kes tegelikult ju ka ise veel midagi ei valda. Arvatakse isegi, et lasteaiarühma suurus korreleerub pädevusega: mida rohkem lapsi ja suhtlemist kollektiivis on, seda enam sotsiaalseid oskusi mudilasel kujuneb. Leidub vanemaid, kes üritavad oma lapse võimalikult varakult lasteaeda viia, pannes oma pisipõnni sõimerühma või päevahoidu.

Karolin

Väike laps ei vaja lastesõime, aga vanemad ilmselt küll. Paljudele vanematele käiks kolm aastat lapsega kodus olemine lihtsalt majanduslikult üle jõu. Ka karjääri mõttes võib selline töölt eemalviibimise periood osutuda liiga pikaks. Arvukatest teadustöödest on aga selgunud, et lapsele tuleb kasuks, kui ta kolm esimest eluaastat saaks kodus vanemate hoole all olla (Keltikangas-Järvinen, 2013, 135).

Nüüdseks on saanud uurimistulemuste põhjal kinnitust, et varakult alanud päevahoid ei suurenda sotsiaalset võimekust vaid seos on pigem negatiivne. Uurijad on tõdenud, et kui laps läheb lasteaeda ühe aasta vanuselt või nooremalt, ning kui hoiutunde nädalas koguneb üle 30, võib edaspidi (koolieas) oodata nii agessiivsust kui ka sõnakuulmatust. Varajane päevahoidu siirdumine ning hilisem agressiivne käitumine on seoses. Eriti lisandub vägivaldsust nende laste puhul, kes pandi lasteaeda enne teist sünnipäeva, ehk siis vanuses, mil agressiivsus on niigi suhteliset kõrge (Keltikangas-Järvinen, 2013, 80).

Rootsi arengupsühholoogid on uurimustega tõestanud, et lasteaedades muutusid agressiivsed lapsed varasemast vägivaldsemateks; omaettehoidvad ja ujedad kapseldusid aga veelgi. Järelikult rühm iseenesest kedagi sotsiaalseks ei muuda, vaid pigem tugevdab ja kinnistab algupäraseid käitumisstiile, lisades vägivaldsele agressiivsust ja ujedale tagasihoidlikkust.

Ometigi on suhtlus eakaaslastega lapse arengu aspektist võtmetähtsusega, eriti sotsiaalsete oskuste harjutamise kontekstis. Lapsed õpetavad üksteisele suhtlemiskunsti. Mudilaste kollektiiv on ühiskonna väikene mudel. Rühmas peetakse nõu, räägitakse läbi, harjutatakse mängureegleid. Suhtlemine eakaaslastega suures grupis ei ole 1-3 aastaste põhitegevus, sest suhtlemisoskust ei saa nii väikeste laste arenguülesandeks pidada. Laste sotsiaalsus küpseb hiljem, sest läbirääkimiste ning kokkulepete sõlmimise baasiks on vaja teatud arengulisi eeldusi (Keltikangas-Järvinen, 2013, 118). Suhtlemine väiksemas mängugrupis või oma kodu ümbruses elavate vanemate ning sotsiaalselt kompetentsemate laste ning oma õdede-vendadega võib olla lapse jaoks hoopis turvalisemaks ning stressivabamaks alternatiiviks kui sotsialiseerumine suures lasteaiarühmas.

Tuntud kasvatusteadlane Lev Võgotski hinnangul on õppimine lapse jaoks kõige tõhusam praktilistes probleemisituatsioonides ning eriti siis, kui laps saab talle ületamatute raskuste korral õpetajalt või kompetentsemalt kaaslaselt abi ja toetust.

Lev Võgotski teooriale tuginedes on välja töötatud lapse arengu periodiseering, milles iga perioodi iseloomustab mingi põhiline tegevus.

  • Esimene eluaasta ehk imikuiga – oluline on füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, lapsel on emotsionaalselt otsene kontakt oma emaga, laps hakkab harjutama kõnelemist.
  • Üks kuni kolm eluaastat ehk maimikuiga – asjadega manipuleerimine, nende omaduste tundmaõppimine, kõne kiire areng, mina tekkimine, eneseteadvuse areng.
  • Kolm kuni seitse eluaastat – rollimäng, erinevate sotsiaalsete rollide õppimine ja sotsiaalse staatuse kujunemine, sotsiaalne kooperatsioon, mõistetest arusaamine ja janunemine teadmiste järele (Veisson, 2009, 9).

Lähtudes sellest periodiseeringust saabki väita, et alla kolme aastane laps ei ole veel valmis siirduma suurde lasteaiakollektiivi ning tulema edukalt toime sealsete väljakutsetega – lapse kognitiivne arengutase ei võimalda seda.

Uurimistulemused on näidanud, et lasteaias viibivate alla kolmeaastastel lastel tõuseb kortisooli ehk stressihormoonide tase veres ühtlaselt kogu päeva jookusul, püsides kõrgena hommikust õhtuni. Kortisoolitaseme tõusu ei ilmne aga kodus olevatel lastel. Päevahoius on seevastu stressihormooni taseme kerkimine pigem reegel kui erand ja tõus on jõulisim 2-4 aastastel. Uuritud on ka vanemaid lapsi. Tõdetud on, et kortisoolitase tõuseb vähesel määral juhuslikult, aeg-ajalt ja vaid mõningatel 5-aastastel. 6-7 aastastel kortisoolitase enam lasteaiapäeva jooksul ei tõuse (Keltikangas-Järvinen, 2013, 60).

Teadlased on üksmeelselt kinnitanud, et stressihormooni tõusul on lävend: pärast kuuendat kollektiivis veedetud tundi toimub järsk tõus. Alla kolme aastane laps talub sobiva suurusega rühmas stressivabalt 6 tunni pikkust hoiupäeva. Järgmiseks oluliseks piiriks peavad mitmed uurijad kümmet tundi. Kui 2-4 aastane veedab lasteaias pidevalt 10 tunni pikkuseid päevi, ei jõua stressihormoonide tase lapse kehas ka ööune jooksul langeda ning siis on tegemist ilmselge terviseriskiga (Keltikangas-Järvinen, 2013, 65).

Kortisoolitase mõjutab aga väikelapse arengu mitut aspekti: see mõjutab nii õppimist, mälu, käitumise kontrolli, emotsioonide ning afektide regulatsiooni. Mitmes uuringus on tõdetud, et kõrge kortisoolitase nõrgendab mälu ning pärsib õppimisvõimet. Seega on ohtlikus vanusegrupis just 2-3 aastased, mitte vanemad lapsed, kuna 2 aastase aju areng on oluliselt intensiivsem kui 4-aastastel (Keltikangas-Järvinen, 2013, 65).

Ka lasteaias valitsev üldine lärm on stressi allikaks. Mõni teadlane peab melu lausa keskseks stressitaseme tõusu põhjuseks, isegi olulisemaks kui suhtlemiskonflikte. Nimelt on uuringutes leidnud kinnitust lärmi seos stressihormooni taseme tõusuga. Lärm pärsib kõiki kognitiivseid toiminguid: õppimist, mälu, keskendumist, verbaalset väljendust. Häiriv mälutase raskendab vaimset tegevust tervikuna, eriti aga lugema õppimist ning loetu mõistmist. Lasteaia noorimate asukate puhul raskendab pidev melu kõne mõistmist: mudilane ei suuda häälikuid eristada. Aga see on ju aluseks kõne mõistlisel ja rääkima õppimisel.

Üheks väikelaste massilise haigestumise selgituseks võib olla kollektiivides stress. Asi pole ainult selles, et nagu oleks suurtes rühmades rohkem viirusi liikvel, vaid stressis laps on nende mõjudele lihtsalt vastuvõtlikum. Kortisoolinäitaja kerkimine (uurimistulemustest tuginevalt) seostub eeskätt hingamisteede haigustega ehk siis lasteaedades enamlevinud tõbedega. Stressihormoonide tõus kehas nõrgendab immuunsüsteemi tervikuna, sellega halveneb kaitsevõime ja kasvab viirushaiguste põdemise tõenäosus (Keltikangas-Järvinen, 2013, 75).

Mida kauem laps esimestel eluaastatel lasteaias viibib, seda rohkem ilmneb käitumisprobleeme. Kui laps on aga 2-3 mudilasega väikerühmas, osutuvad tagajärjed leebemaks. Neil lastel ilmneb uurimistulemuste põhjal 4,5 aasta vanuses koduste põngerjatega võrreldes mingil määral küll rohkem agressiivsust, kuid see probleem taandub aja jooksul. Ilmnenud on, et pidevalt suures rühmas viibimine kujutab endast tõelist riski, seevastu hoiuvormide vaheldumine (vahel kodus, vahel väikeses hoiurühmas, vahel lasteaias) ei tekitanud nii palju kahjulikke mõjusid, juhul kui muutusi/vaheldust ei olnud liiga rohkesti ega sageli. Uurijate sõnul peaks ideaalne, mudilaste arengut toetav õpetajate suhtarv lasteaiarühmas olema neli last ühe hoidja kohta. Ja 2-4 aastaste rühmas ei tohiks mingil juhul olla üle 8 lapse. Lisaks sellele on lasteaias oluline õpetajate püsivus. Õpetajate mittevahetumine ei ole oluline vaid perioodil hommikust õhtuni, vaid tähtis on sama õpetaja püsivus 2.-4. eluaasta jooksul (Keltikangas-Järvinen, 2013, 94).

Suur rühm ning õpetajate vahetumine on peamised riskitegurid, seostamaks päevahoidu hilisema agresiivse käitumisega. Uurimistulemused on näidanud, et esimestel aluaastatel kodus kasvanud lapsed osutuvad vanemaks saades teiste lastega võrreldes vähem vägivaldseteks. Väga väikese arvuga laste rühmas käinud mudilaste ja koduste laste destruktiivsuse määr oluliselt ei erine. Kõige agressiivsemad ja rahutumad on lasteaedade suurte rühmade kasvandikud. Seejuures lapse agressiivsus ei sõltu lastehoiu kvaliteedist ega kodusest taustast. (Keltikangas-Järvinen, 2013, 100).

Kui laps läks kollektiivi üle 3 aastasena, ei ilmunud päevahoiutundide ja agressiivsuse vahel seost. Järelikult piisab õigest vanusest lasteaeda minekuks ning probleem kaob. Ning kui näiteks sama kasvataja hoiab lapsi 1.eluaastast alates rühmas, kus on maksimaalselt 4 last, ei teki samuti agressiivsust (Keltikangas-Järvinen, 2013, 98).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oleks ideaalne, kui kõik pered saaksid riigilt toetust alla 3aastaste laste hoidmiseks, sõltumata sellest, millise hoiuvormi perekond lõppude lõpuks oma järeltulijale valib: kas kodu, lasteaia, pererühma või siis hoiu mõne perekonnaliikme või hoidja juures (Keltikangas-Järvinen, 2013, 135). Lapsevanemad saaksid Eestis hoida oma lapsi kodus kolmanda eluaastani ning uurimistulemuste põhjal on see lapse arengule ka väga kasulik. Lapsel on võimalik algul minna perepäevahoidu, mis on väikelapse vanust arvestades sobivaim, ning alles siis suurde lasteaeda. Liiga varakult alustatud lasteaiatee ei ole laste hüvanguks. Kuna lastehoiu kvaliteet oleneb lastekolletiivi suurusest ja täiskasvanute püsivusest rühmas, oleks vaja muuta poliitiliste otsuste kaudu väikalaste rühmade suurust lasteaedades. Küsimus on selles, kui palju on ühiskond valmis lastesse panustama (Keltikangas-Järvinen, 2013, 152).

KASUTATUD KIRJANDUS
Keltikangas-Järvinen, L. (2013). Väikelapse sotsiaalsus. Tallinn: Koolibri
Veisson, M. (2009). Lapse areng ja seda toetav keskkond. Lasteaialaps peres. Tartu: Atlex