Õpetaja – õpilane – kasvatussuhe

by kaasaja

Maie Peegel

Eesti haridusleksikoni järgi on kasvatus teadlik, sihipärane suhe ning tegevus teise inimese arengu suunamiseks ja toetamiseks. Kasvatusprotsess sisaldab palju eri tegevusi: informeerimine, seletamine, õpetamine, kiitmine, juhatamine, piiride seadmine, suunamine, tunnustamine, keelamine, innustamine jne. (Kuurme 2013). Hea kasvatussuhe kujuneb tavaliselt järk-järgult ning nõuab aega ja kannatlikkust. Head kasvatussuhet määratleda on ütlemata raske, see tekib vaid kahe inimese integratsioonis. Heaks kasvatajaks saamiseks ei piisa üksnes headest omadustest või tahtejõust, vaid kasvataja seisus tuleks otsekui välja teenida iga kasvandiku juures eraldi. Hea kasvataja suudab muuta kasvatuseesmärgid kasvandiku väärtusmaailma osaks, nii et interaktsioonile toetuv kasvatus hakkabki üha enam muutuma indiviidi enda poolt juhitavaks kasvuks (Hirsijärvi, Huttunen 2005).

Meie tänases ametlikus haridusdokumentatsioonis on kasvatuse mõju jäänud tagasihoidlikule kohale, küll aga on tegelikkuses järjest enam ning destruktiivsetes vormides tegemist sellega, mida võib nimetada kasvatusprobleemideks (Kuurme 2008). Kuigi lasteaiakasvatajad on ümbernimetatud lasteaiaõpetajateks ja ingliskeelset sõna bildung, mis hõlmad endas nii kasvatust kui haridust, käsitletakse tõlkides tihti vaid haridusena, ei saa me tegelikult kasvatuslikku külge ühegi õpetaja igapäevatööst maha kriipsutada.

Eesti õpilased on tuntud küll oma heade PISA testi tulemuste osas, kuid kahjuks peab nentima, et Eesti kooliõpetajate-õpilaste suhted ei ole just väga head, tihti kurdavad õpilased väsimust, tüdimust jne. Samas näitavad uuringud, et mida parem on õpetaja-õpilase suhe, seda motiveerivam on õpetaja soovitused, ning seeläbi ka paremad õpitulemused (Ruus 2012, Ots 2007).

Kasvatus ei mõju mitte seeläbi, kuidas räägitakse vaid kuidas teda on kogetud (Kuurme 2008). Ja see kehtib igas vanuses õppija suhtes.

Mida väiksem laps seda enam jäävad tahaplaanile sõnad ning suurem osakaal on õpetaja olemusel. Väikelaps õpib eelkõige täiskasvanut jäljendades. Laps võtab üle talle oluliste täiskasvanute käitumismallid, hoiakud, normid ja suhtumised ning sellepärast on väikelastega tegelevatel täiskasvanutel vaja hoolega jälgida oma käitumist, reageeringuid, suhtumist teistesse inimestesse ning meid ümbritsevasse maailma. Laps tajub väga hästi kehakeelt, mitteverbaalset suhtlemist. Laps tajub suure inimese tegelikke hoiakuid, kuigi sõnades võib täiskasvanu hoopis midagi muud väljendada. Seega peame kõike seda, mida me kasvatuses saavutada tahame, oma isikliku eeskuju, hoiakute ja suhtumistega igapäevases töös ja elus lapsele ette näitama. Laps mõtestab enese jaoks kõike nähtut ja kuuldut läbi mängu. Toetudes ümbritsevast keskkonnast saadud muljetele ja elamustele, loob laps mängudes enda jaoks „oma maailma“ –sellise ümbruse, nagu tema tajub ja aru saab (Kikas 2007).

Sellest johtuvalt võime väita, et õpetajatele on lisaks oma aine heale tundmisele kindlasti vaja ka head suhtlemisoskust, mis on iga inimsuhte alus.

Tõhus suhtlemine ei tule inimestel kergelt, selles valdkonnas on inimestel ikka ja alati midagi uut omandada. Suhtlemise põhioskuste alla kuulub: kontakti loomine teiste inimestega; kuulamisoskus; selge eneseväljendus; enesekehtestamine ja konfliktide lahendamine. Harjutada on võimalik kõiki eelnimetatud komponente (Schumann 2012).

Vahemärkusena võib märkida K. Bramanise huvitavat magistritööd, milles käsitletakse suhete loomist läbi jaapani teetseremoonia (2012).

Nagu eelpool mainitud, hea kasvataja seisus tuleks otsekui välja teenida iga kasvandiku juures eraldi seega on üheks olulisemaks aspektiks õpilase-õpetaja suhtes kindlasti avatud usalduslik dialoog. T. Kuurme kirjutab avatud dialoogist, et dialoog ei ole kõnelus ega suhtlemine, vaid meelelaad, vaimuhoiak, kus puuduvad pildid ja kellegi vormimise tahe. See, kes valdab dialoogi ei näe vajadust olla keegi muu, kes ta on. Siin kannatatakse välja ebakindlus, kuivõrd tunnustatakse oma teadmise piire mõlemalt poolelt ning soovitakse teada rohkem (Kuurme 2008). Usaldusliku dialoogi käigus võib ilmneda igasuguseid probleeme ja küsimusi nii häid kui halbu, kuid nende ilmsekstulemisel saavad mõlemad osapooled esitada oma nägemuse ja seeläbi leida lahendusi või saavutada kokkuleppeid. Kindlasti ilmneb mitmeid suhteliselt kergelt lahendatavaid probleeme, mille lahendamine ei nõua eriti suuri ümberkorraldusi, aega ja ressursse, kuid nende lahendamise järel kogevad õpilased , et nende arvamust on arvestatud ja seeläbi usaldavad ka end edaspidi rohkem avada. Mida usalduslikumat suhet soovime, seda enam aega peame sellesse suhtesse panustama, kuid õnneks ei jää heades suhetes kunagi asi ühepoolseks, vaid alati võidavad sellest mõlemad pooled tuues tegutsemistahte, töörõõmu ja loovuse avanemise.

Õppimine ja õpetamine need mõlemad on ju looming. Loovus on ainus, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest. Loomingut ei saa lõpuni formaliseerida ega standardiseerida, seda ei saa taandada numbritele ja koolihinnetele. Kui õppimine on lastele looming, pole probleem selles, et õpilane ei taha õppida, vaid vastupidi – neid tuleb õppimise juurest poolvägisi sporti tegema ajada ja muul viisil puhkama sundida, sest see, mida nad uurivad kannab neid sedavõrd kaasa (Ruus 2009).

Nii avatud dialoog kui loov suhtumine nõuavad praeguses koolikorralduses head tahet ning aega. Et suhteid ja loovust tähtsustada õpilaste ja õpetajate vahel tuleks samaaegselt tegeleda ei ka õpetajate ja kooli/lasteaiajuhtide vaheliste suhetega, kus ka täiskasvanud inimesed suudaksid üksteisele avaneda ja oma mõtteid usaldada.

Kasutatud kirjandus:

Bramanis, K. (2012). Psühholoogiline kontakt kui koolitussituatsiooni võimalus ja suhtlemisprotsessi eeldus. Jaapani teetseremoonia koolituse näitel. V. Lepp (Koost.), Tallinna Ülikooli üliõpilaste 2010/2011. õppeaasta parimad teadustööd. Tallinn: TLÜ kirjastus.

Hirsijärvi, S., Huttunen, J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusesse. Tallinn: Medicina.

Kikas, E.(2008). Õppimine ja õpetammine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kuurme, T. (2013). Eesti haridusleksikon
https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/972223/mod_resource/content/1/haridusleksikon%20t%C3%A4istekst%20pdf.pdf

Kuurme, T. (2008). Haridus 11-12

Ots, L. (2007). Õpilaste, lastevanemate ning õpetajate kultuuri ja lugemisharjumused. Ruus, V.-R. (Koost.), rmt-s Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilase toimetulek. Tallinn: TLÜ kirjastus.

Ruus, V.-R. (2012). Haridus ja kultuurimuutused nullindatel. A. Aarelaid –Tart (Koost), rmt-s Nullindate kultuur: teise laine tulemine. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Ruus, V.-R. (2009). Haridus 1-2

Schumann, S. (2012). Suhtlemise põhioskused lihtsas keeles
Htts:/www.innove.ee/UserFiles/…/HEV/Suhtlemise%20põhioskused%202.pdf