Lõppsõna

KAASAMISEST, ÕIGLUSEST JA VÕRDSUSEST

Maarja Maria Sooneste
Eripedagoog-nõustaja, MA

Aastast 1991 on Eesti taas osa avatud maailmast. See tähendab nii sõltuvust ülemaailmsetest suundumustest kui ka võimalusi neid suundi ise kujundada. 2013. aasta Eesti Inimarengu Aruanne näitab, kuidas näeb Eesti välja maailma riikide taustal, kui hästi on hakkama saadud ideede ja poliitikate globaalsel platsil. Maailmas on tänaseks arenguteemaline võrdlus levinud peaaegu kõigisse eluvaldkondadesse. Järjest innukamalt jõuavad ka Eestisse sõnumid selle kohta, millistes ülemaailmsetes järjestustes on riik parajasti tõusnud või langenud. Kõik me peame need teadmised oma mõtteruumi sättima. ÜRO Arenguprogrammi (UNDP, United Nations Development Programme) inimarengu indeksite edetabelis 1990–2012 on Eesti väga kõrge kui ka kõrge inimarengu tasemega riikidega võrreldes tõusnud keskmisest kiiremini ja seetõttu lähenenud väga kõrge tasemega riikide keskmisele. 2012. aastal oli 1. kohal Norra (IAI väärtus 0,955) ja Eesti 33. kohal (IAI väärtus 0,846; 1990. a 0,728 ). Inimarengu kui ka kogu ühiskonna edenemise mõõtmine on tegelikult keeruline ja vastuoluline ettevõtmine ning seda meetodit on kritiseeritud. Kaheldakse, kas kolm mõõdet – tervis, haridus ja rikkus – on niivõrd universaalsed ja kõikjal kehtivad. Laiema maailma taustal on Eesti arengutempo olnud ligilähedane imeriigi Lõuna-Korea omaga (Eesti maailmas, 2013).

Eestimaalased teostasid demokraatliku revolutsiooni ja rajasid liberaalse vabariigi, mille märksõnadeks olid demokraatia, vabadus, õiglus, aated, võrdsed võimalused kõigile ning jõukas ja rikas euroopalik riik, kus õnnelikud pered täidavad kogu maa lastega. Reaalset tegelikkust kinnitavad aga president Toomas Hendrik Ilvese 2009. a mõttetalgulistele öeldu: “Loodetavasti suudame täna olla küpsemad kui kümmekond aastat tagasi, mil langesime Eesti Nokia otsimise lõksu. Üht ja ainsat suurt ideed, mis võluvitsana kõik me probleemid lahendab, ei ole paraku olemas”(Ilves, Delfi 1.05.2009). Huvipakkuv on ka Ülo Nugise artikkel „Eestis on aatemeeste põud“, milles autor väidab, et iseseisvus oli selge, arusaadav ja ihaldatav eesmärk. “Nullist tuli alustada,” ja küsib, “Kas eesti rahvas on praegusel ajal ennast ise valitsedes rahul? (Nugis, Õhtuleht 28.04.2009). Mart Laar vastab sellele küsimusele suurepäraselt: „Ma arvan, et täpselt sellist Eestit me tahtsimegi, sest teist Eestit pole me suutnud üles ehitada“ (Sepp 2007: 91).

Universumis kui semiosfääris, on kõik eksisteeriv omavahel tihedas seoses. Õnnelikud on need, kes suudavad siseneda semiootiliselt keerulisse labürinti ja näha, kuidas maailmas sõnadest sünnivad teod ja tundevad ära piiri, kus algab isiklik vastutus. Maailm on sibul, mida peaks soomuse haaval koorima. Miks peab seda tegema, kui saab ka hakkida!? Nii hakimegi kõike ja kõiki. Sotsiaalse õigluse teemad on aktuaalsed kogu maailmas. Universaalsed väärtused on armastus, õiglus ja ausameelsus. USA filosoof John Rawls tutvustab oma teooriat teoses „Õiglus ja ausameelsus“. Kirjeldatud eksperimendis on erapooletud ja õiglased tingimused varjatud teadmatuse looriga. Selline olukord sunnib inimesi koostama tulevikuühiskonna tarbeks kõigile siduva lepingu, mis ei too kellelegi kahju. Rawlsi nn uue ühiskonna elanikud ei tea, kas nad on mees-või naissoost, valged või mustad, tugevad või puudega. Ühiskonnas eksisteerib alati ebavõrdsus, millega tegeletakse kõigis arenenud riikides. Ebavõrdsust vähendada aitab olukord, millal kõigil ühiskonnaliikmetel on enam-vähem võrdsed võimalused ja toetatakse radikaalseid strateegiaid haridus- ja sotsiaalsfääris, mis kaitsevad kõige enam haavatavamaid gruppe ja võimaldavad ebavõrdsust pehmendada üldiselt. Rawlsi diferentseerumise printsiibi põhimõte kinnitab, et ainus õigustatud ebavõrdsus või diskrimineerimine ühiskonnas võib olla ainult selline, millest saavad kasu kõige halvemas olukorras olijad.

Ka absoluutset õiglust kui sellist ei eksisteeri. On olemas konkreetne kultuur ja sajandite ajalooraskusest kantud rakutasandil toimiv mälu, millest info-, turumajanduse ja globaliseerivas maailmas ei saa mööda vaadata. Avatud maailmas inimese tulevik ja heaolu ei sõltu enam tema lähemas ümbruses toimuvast, vaid ka kaugetel maadel asetleidvatest sündmustest. Seetõttu ei saa küsida, missuguse ühiskonna moraal on teistest paremini põhjendatud. Üks ja seesama tegu võib olla nii õige kui väär. Ühiskonnareeglite muutudes muutuvad ka moraalsed arusaamad. Nähtusi on võimalik kogeda intuitsiooni abil. Rawls nimetab sellist mõttetöö tulemust reflektiivseks tasakaaluks. Tähelepanuvõime on inimestel erinev. See kujuneb välja moraalse harituse basil, millest johtuvalt sünnivad ka erinevad ideed. Paradoksaalne on see, et inimajalugu on täis fakte, kuidas poliitikute kavatsused annavad soovitule lausa vastupidiseid tulemusi ja kuidas tegutsejad annavad sõnadele isemoodi tähenduse. Ideede roll poliitikas on suur. Sellele lisanduvad veel demagoogia ja vägivald. John Rowlsi teooria tekitab küsimuse, et kas poliitikate üle saab üldse mõistuspäraselt arutleda? Postmodernses maailmas toimub poliitika asemel pigem reeglitele allutatud konkurents nappide ressursside nimel.

Michel Foucault` on kõige enam mõjutanud soov otsida igalt poolt võimuavaldusi. Siinkirjutaja toetab politoloog Iivi Masso väidet: “Kuid võim toimib ka kodus ja majanduselus (Masso 2002: 119–120). Mida on väärt veendumused, mis ei hooli tagajärgedest? John Rawls püüdis tõekspidamisi viia sidusasse süsteemi. Tema jaoks oli kõige tähtsam pöörata tähelepanu kõigi inimeste õigusele olla võrdne teistega. Rawlsi 1971. aastal ilmunud raamat „A Theory of Justice“ (Õigluse teooria) käivitas debati, mis sai oluliseks sotsiaalpoliitikas. Rawls keskendub eeskätt sotsiaalsele õiglusele, mis võimaldavat rajada täiesti uue ja õiglase ühiskonna põhistruktuuri. Sellise struktuuri aluseks on poliitilised institutsioonid. Kuid kas nii kõverast puust nagu inimene on tehtud, saab üldse midagi täitsa sirget (Kanti järgi)! Riigi ülesanne oleks piirata tugevate meelevalda, et garanteerida kõigile elamisväärsed tingimused. Ent paljast õiglustundest õiglase riigi rajamiseks ei piisa. Vaja oleks hästi põhjendatud moraaliprintsiipe. John Rawls jõudis õiglusprintsiipideni arutledes, milliste ühiskonnakorralduslike põhimõteteni jõuaksid klassi- või grupihuvidest mõjutamata omakasupüüdmatud indiviidid. Rawls järeldas, et lepingulised valiksid kõigepealt võrdsuse õigustes. Alles pärast seda nõustuksid nad teatava ebavõrdsusega, kuid tingimusel, et see toob ühiskonna kõige vaesemale kihile suurimat kasu. Selliselt korraldatud riik peaks olema iga kodaniku huvides.

John Rawlsi teos ilmus USAs ajal, mil päevateemaks kujunes vähemustele (eeskätt afro-ameeriklased) võrdseid õigusi nõudev liikumine. Probleeme tekitas ka üha arenev turusüsteem ja sellega kaasnev ebavõrdus sissetulekutes ja võimus. Sallimatus, diskrimineerimine ja kellegi eneseväärikuse kahjustamine on ebaõiglane. Vähemuste õiguste ja inimõiguste eest võitlejad hakkasid rõhutama õiglust ja nõudsid seoses sellega sotsiaalsete jaotusprintsiipide muutumist. Nii pakkus Rawls oma 600-leheküljelises töös tänapäevase tervikliku ja intrigeeriva õigluse mudeli ühiskondliku lepingu teooriast. Teos sai murranguliseks nii poliitilises, õigus-, sotsiaal kui ka moraalifilosoofias (Jõgi 1997: 170).

Rawlsi uudsus seisneb selles, et ta püüdis luua deontoloogilise teooria, mis tunnustab ka tagajärgede tähtsust. Tõeline õiglus ei piirdu vaid enamuse heaoluga, vaid peab kajastuma inimeste sisemistes arusaamades õiglusest. Õigluse teooria sisuks oleksid tõsised moraaliotsustused. Universaalsed hüved, nagu vabadused, võimalused, sissetulek, rikkus, eneseväärikus ja austus on olulised kõigile. Nende kõrval eksisteerivad veel primaarsed loomulikud hüved, nagu tervis ja mõistus, kuid neid suudab pakkuda vaid loodus. Iga inimese õnne aluseks on tema ratsionaalne pikaajaline eluplaan. Õnn seisneb selle plaani võimalikult täiuslikus teostamises. Inimesel peab olema usku iseenda võimetesse. Igapäevane võitlus privileegide eest käib ka praegu. Mart Laar arutleb raamatus „Eesti uus algus“ inimese koha üle riigis nii: kõik on inimese enda asi. Need, kes on jõudnud haljale oksale, on selle ise ära teeninud. Ja need, kes on puu all, on selles ise süüdi.

Käesoleva kirjutise autor arvab, et kõik, mis toimub hariduses, tervishoius ja sotsiaalsfäärides ei ole enam kaetud teadmatuse looriga. Paljud suured asjad on võimalikud. Teiseks on meil piisavalt haritud inimesi, kes on nõus tegema ka võimatut. Ajalugu ise on kujundanud Eesti noortest tugevaid juhte, kes on õppinud tundma süsteemi ja valdama neid protsesse, mis kulgevad ühiskonnas. Mart Laar kirjutab: „Kõiki ühendas üks ja suur eesmärk, milles polnud kohta isiklikele ambitsioonidele ega soovidele, vaid mis tugines soovil midagi reaalset ära teha ning maailma muuta“ (Laar 2002: 47). „Sotsialismi näol oli tegemist mugava ühiskonnaga, kus inimesel polnud vaja vastutada ei enda ega oma lähedaste tuleviku eest. Alati oli kusagil keegi, kes vastutas ning ütles, mida peab tegema.“ (Laar 2002: 53). Praegu on valitsus valinud hariduses šokiteraapia tee, sest see on ainus võimalus, et uuendused ühe hooga läbi viia. Viimased aastad on hariduses/kasvatuses toimunud ümberkorraldused loosungi vaimus: „Orienteerume Läände!“ Läände läbimurdmiseks hakkas Eesti end välismaailmale näitama edukalt probleeme lahendava edasipüüdliku maana, kes mingit erilist abi enam ei vaja ja suudab “aidata jalule tõusta neil, kellele elu on valusaid hoope jaganud.”(Laar 2002: 225).

Haridussüsteem aitab tagasi pöörduda traditsiooniliste väärtuste juurde, millest tähtsamad on sallivus, solidaarsus, hoolimine ja vastutus. Õigused peavad kaitsma indiviidi teiste poolt kahju tekitamise eest. Milline oleks Eesti nüüd, kui kasutada John Rawlsi teadmatuse loori ja koostada samasugune ühiskondlik leping? Lahendus peitub selles, et kui inimesel pole enam mitte midagi, siis valik jab ikkagi, ja seda pole vähem, kui kaks. Ka põhilisi moraalikäsitlusi on kaks. Liberalistlik individualism väidab: indiviid on tähtsam kui ühiskond, milles ta elab ja kommunitarism omakorda, et ühiskond on tähtsam kui indiviid.

Kirjandus
Eesti maailmas. Eesti inimarengu aruanne. Eesti Koostöökogu, Tallinn 2013
Laar, M. (2002). Eesti uus algus. Konrad Adenauer Fond, AS Pakett, Tallinn
Sepp, E. (toim). (2007). Peaministrid. Eesti Vabariigi poliitiline lähiajalugu. Akadeemia Nord. Tallinna Raamtutrükikoda.
Masso, I. (2002). Uuskonservatism ja rahvuslik identiteedikriis. Vikerkaar 2–3, lk 117–122.
Ilves, H. (2009). Üht imeideed ei ole olemas. Eesti Nokia oli lõks. Delfi 1.05.2009
Jõgi, P. (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS
Nugis, Ü. Eestis on aatemeeste põud, Õhtuleht 28.04.2009