Üks tund inimeseõpetust

by kaasaja

Maarja Maria Sooneste
Eripedagoog-nõustaja, MA

http://www.worldnow.in/indian-men-want-women-to-propose-survey-919378/Käesoleva essee mõtte võtab ilmekalt kokku Mihkel Raua ja ühe poisi mõttevahetus meeleavaldusel „Perekonna ja demokraatia kaitseks“, mis toimus selle aasta sügisel Toompeal. “Miks nad ei või mujale minna, mingu Soome … Nad ei ole inimesed, kui nad nii käituvad,” väitis noormees. „Varem peeti ka naiste valmisõigust ebanormaalseks, kuna usuti, et nad on rumalamad. Ma tahan, et nad [LGBT inimesed] elaksid õnnelikult, et me ei peaks neid vihkama, et me ei peaks neid välistama,” vaidles Mihkel Raud vastu (Raud, Delfi 05.10.2014). See väike dialoog näitab teed, kuhu suunas meil tasub liikuda. Paljud noored seisavad dilemma ees, kuna vanad traditsioonid on üleilmastumise, ilmalike väärtuste eelistamise ja kiirete sotsiaalsete muutuste tõttu murenenud. Uuele algusele seistakse tihti vastu. Seega pole üllatav, et isegi tuntud eestkõnelejad kõhklevad selles, mis on inimõigused. Inimõiguste kontekstis tasub märkida, et need ei ole õigused, mis on isikul tänu mingile konventsioonile või konstitutsioonile. Need on õigused, mis on inimesel ainult sellepärast, et ta on inimene. Kui riik oma kohustust ei täida või seab takistusi õiguste kasutamisel, siis see ei tähenda, et inimõigusi ei ole. Reaalses elus jätkub aga aktiivne diskrimineerimine paljudes eluvaldkondades. Sellise nägemuse juured võivad olla sügavamal alateadvuses, meie lihtsustatud maailmatunnetuses, kui ühiskonda tajutakse lõhestatuna ja opereeritakse vastandkategooriatega, nt otsustajad vs tavainimesed, meie vs nemad või mees vs naine.

Eesti ühiskond muutub lähitulevikus tundmatuseni. Haridusel on selles määrav roll, sest läbi ajastute on just hariduskäsitlus see, mille kaudu rõhutatakse teatud isikuomadusi ja väärtusi. Haridusprotsess emantsipeerib, sotsialiseerib, individualiseerib, reflekteerib ja edastab uuele põlvkonnale kultuuri tähendussisud. Kogu maailm otsib head koolimudelit, sest õpetaja-õpilase rollid on ajas muutuvad. Vaatamata paljudele hariduse ja kasvatuse teemal kaasamõtlejatele, on meil kokku saadud hulk asjalikke mõttekilde, kuid ikkagi mõnes valdkonnas on jäädud paigale. Koolivõrk uueneb ja koolis antav haridus täitub järk-järgult uue sisuga, mis rõhutab isiksuse tunnetuslikku aktiivsust. Õpiprotsess ei ole enam pelk teadmiste omandamine ja andmine, vaid aktiivne koostöö, milles teadmised, väärtused ja käitumuslikud pädevused on tihedasti põimunud. Õpetaja on juhendaja ja toetaja, kes rajab silla erinevate põlvkondade maailmatunnetuste vahele, ning on ise isiksusena eetiline eeskuju, õppeprotsessi liider ja väärtuskasvataja. Hea õpetaja on muutustealdis, sest õigustada vananenud maailmavaadet ja harjumuspäraselt reprodutseerida hääbumisohus ideoloogilisi illusioone viitab stagnatsioonile.
Ainult mõistusega tänapäeval läbi ei löö. Tarvis on olla ka vaimselt tugev. Vaimuinimene peab olema ka julge, et lasta end juhtida elutõel ka siis, kui uus on ehmatav, kuna seda veel hästi ei tunta. Maailmas ei ole kunagi valitsenud täielikku harmooniat, aga kui üldkehtinud sotsiaalsete standardite ja tegeliku sotsiaalse olukorra vahel on suur erinevus, siis on tegemist ilmselge probleemiga. Inimesed reageerivad probleemile emotsioonidega.

Eesti rahvas käis Toompeal ilmselgelt keelelist loovust väljendavate loosungitega nõudmas poliitikutelt ja rahvaesindajatelt seda, et nad austaksid meie kultuurilisi traditsioone, väärtustaksid perekonda ja abielu, kuulaksid rahva tahet ning järgiksid demokraatia põhimõtteid. Kooseluseaduse vastuvõtmise kajastamine ajakirjanduses oli omaette fenomen ja kikilips selle kroon. Nii arvab Tartu Ülikooli teoloogiaprofessor Tõnu Lehtsaar, et kuidas veel paremini väljendada rahvast kaugenemist (Tambur, Delfi.ee 04.10.2014 / 15:53). Rahvas on solvunud, kui traditsiooniliste tõekspidamistega inimesi sõimatakse tagurlikeks, homofoobideks, vihkajateks, sallimatuteks, putinistideks ja natsideks – see on alandamine (Volmar, 5.10.2014). Nii nagu 1989. aastal oli Balti kett imetlusväärne solidaarsuse ilming, koondus ka seekord rahvas oma tahte väljendamiseks, sest tuli ju kaitsta traditsioonilist perekonda, mis tänapäeval on tegelikult juba ammu jäänud tagaplaanile. Demograafilised uuringud näitavad, et Eesti inimesed eelistavad üha enam alternatiivseid variante. Suhted pereliikmete vahel (võim), hoiakud ja ootused on sotsiaalselt konstrueeritavad. Hoiakute tasandil ideaaliseeritakse traditsioonilist peremudelit, kuigi kõik teavad, et tööl käiv naine on pigem reegel kui erand. Eurostati andmetel on Eestis ka väljaspool registreeritud abielu sündinud laste arv väga suur (57,8%), meist ettepoole jääb ainult Island. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvab Eestis iga neljas laps üksikvanema leibkonnas (24%). Üksikvanemaks on tavaliselt naised. Samas moodustab naiste palk Eestis Maailma Majandusfoorumi (WEFi 2014) statistika järgi ainult 60% meeste omast. Palgalõhe poolest on Eesti 95. ja naissaadikute arvult parlamendis 78. kohal WEF 142 riigi andmete tabelis. Vaatamata väikesele palgale on üksikvanemaga peredel Eestis raskusi ka laste kasvatamiseks vajaliku elatisraha kätte saamisel. Näiteks 2014. aasta 30. septembri seisuga on jätnud oma laste elatisraha maksmata 1045 inimest, mis tähendab alampalka aluseks võttes üle kahe ja poole miljoni eurost võlga (Käämer, Pealinn 2014). Maailma Majandusfoorumi 2014. aasta soolise lõhe statistikast selgub, et Eesti asub 62. kohal meeste ja naiste võrdõiguslikkuse tabelis. Nendes riikides, kellega tahaksime end võrrelda, toimuvad positiivsed muutused pidevalt. Eesti vahetuteks naabriteks on nüüd aga Zimbabwe, Guajaana, Keenia, Burkina Faso ja Nicaragua. (Veermäe, Postimees 28.10. 2014). Ühiskondlikud muutused suurema võrdsuse poole ei toimu iseenesest. Selleks on vaja poliitilist tahet ja julgust tegutseda.

Oluliseks sotsiaalse soolise ebavõrdsuse taastootjaks on haridussüsteem. See toimib üldjuhul teadvustamata, tahtmatult ja märkamatult. Seda mõjutavad ühiskonnas üldlevinud arusaamad ja õpetajate hoiakud, meediast ning kultuurist tulenevad normid ning väärtused. Eestis eristuvad teravalt ootused poistele ja tüdrukutele, kuigi selged piirid soorollide osas on hägustunud. Ideaalkujutlused traditsioonilistest soorollidest on tänapäeval pigem stereotüübid, lihtsustatud seisukohad, mis viivad liigüldistamisele: rühma kõigilt liikmetelt oodatakse ühesugust käitumist, samade põhiomaduste omandamist. Stereotüübid on kindlasti irratsionaalsed või moraalselt väärad. Näiteks ühiskond protesteerib ägedalt kooseluseaduse vastu, kuigi traditsioonilist abielu seadus ei ohusta ja kedagi samasooiharusse ei pööra.

Emotsioonide puhul on probleemiks selle intensiivsus ja kohasus, kuid nad on vajalikud koostööks. Emotsioone saab modifitseerida õppimise teel ja sündmust tõlgendada nii, et hoida alal õiglust ja võrdsust ning võitja-võitja grupisuhteid. Soopõhine eristamine ilmneb juba kõige esimeses haridusastmes ja seetõttu on vaja alus- ja alghariduses astuda samme kõigile võrdseid võimalusi pakkuva hariduse poole. Tavalisel inimesel on raske tunnistada, et soorollid sarnanevad üha vähem stereotüüpse ettekujutusega naise ja mehe kindlalt piiritletud rollidest. Meediakanalid võiksid ebakindlaid inimesi toetada, kuid nad jätkavad intensiivselt just stereotüüpse naise ja mehe kuvandi tootmist. Noored on eriti mõjutatavad meedia poolt ja seetõttu tahab poisike mehena tunda end pigem macho-tüüpi kangelasena ja tütarlapsed vaatavad tänapäeval üha enam ilukirurgide poole. Seetõttu peab tulevane mees ihaldades imetlema botuliintoksiini ja rinnalaps pigistama piisakesi silikoonist. Meedias näidatakse edukaid naisi, kes on pangajuhid, linnaosavanemad, peaspetsialistid. Isegi lahutuse puhul on nendel saada miljoneid ja luksusautosid. Ärinaine riietub hästi ja kallilt. Kingituseks toob tähtis sõber talle tavaliselt eksklusiivse lõhnaõli. Ärinaine on kaine, kaalutlev, iseseisev ja sõltumatu. Lapsi ta veel ei taha. Avalikkuse tähelepanust ilma jäänud naised ei hooli ühiskonna edukuse mallist ja on rahul lihtsa eluga. Nad teevad tagasihoidlikku tööd, kasvatavad lapsi ja triigivad mehe särke. Aineline kitsikus ei luba hea välja näha ega kallist kosmeetikat osta. Ta vaatab luksuskaupade reklaame ja naeratab endamisi, kui kuuleb psühholooge ülistamas oskust iga hinna eest positiivselt mõelda.

Õige mees Eestis on kindlasti edukaks. Tal on palju jõudu, võimu ja lõpmatult tööd; lisaks veel kõrge palk ja kuhjaga maist vara. Juba sünnist peale hakatakse poisile sisendama võitja ideoloogiat ja hoiatatakse, et suureks saades ei tohi jääda teiseks ega elus kaotajaks. Kuidagi nähtamatuks ja väärtusetuks on jäänud mees, kes on aitaja, humaansete väärtuste looja ja kaitsja. Sellised mehed on olemas, kuid nad on kapis. Neist ei räägita, nende tublidust ei kiideta ja nende väärtus ei kajastu palganumbris. Tubli mees on tank, suur ja haavamatu. Ta täidab kindlat rolli ja sooritab tööd. Temas ei peagi olema inimlikku spontaansust ega loovust. Tipule vaatab vastu aga teine poolus: luuser redeli alumisel pulgal, sest vahepealseid astmed pole. Selliste hoiakute puhul satuvad tugeva surve alla psüühika ja füüsis. Mees valib pigem tasuva, aga mitte südamelähedase ameti. Pinge hinges aina kasvab ja ebaedu korral vastuolud süvenevad. Kui mees kaotab töö, jääb ta üksi, sest puuduvad nii pere kui ka sõbrad. Me peame ise olema sallivamad enda suhtes ja mõtlema ka selle peale, et me oleme sellised nagu me oleme.

Haridussüsteem on vaid üks osa kogu ühiskonna ideoloogiat suunavast mehhanismist, mille tulemusel võetakse soolise ebavõrdsuse aspektid teadvustamatult omaks. Tuleb õppida neid märkama ja teadvustama. Paljud soosotsioloogid ja uurijaid (Kimmel, 2004; Golobok & Fivush, 1994; Aavik & Kajak, 2009) väidavad, et õpetajad omistavad sageli kummalegi sugupoolele eeldatavaid võimeid ja omadusi. Poisse kiidetakse õigete vastuste eest, tüdrukuid aga sõnakuulelikkuse eest. Tegelikkuses on kuvand õrnast, kodule pühendunud naisest nüüdisaegses läänelikus maailmas hägustunud (Schippers 2002, 2007; Wilkins 2004; Allaste 2009). Uurijad on tähele pannud, et naiselikkuse tüübiga seostuvad hoopis paljud mehelikud omadused, nagu võimukus, konkurentsi- ja läbilöögivõimeline, pealegi tunnevad naised end üha mugavamalt nn mehelikes valdkondades. Uus mehe tüüp on aga üha enam seotud nn pehmete pereväärtuste ja omadustega, nagu empaatilisus, hoolivus ja soojus.

Tänapäeval on eesrindlikes riikides aru saadud, et soolised erinevused ja ebavõrdsus ühiskonnas ei tulene niivõrd bioloogilistest erinevustest, kuivõrd väljakujunenud tavadest ja soostereotüüpidel põhinevatest hoiakutest, mis dikteerivad sobivaks peetavaid käitumismalle, huvi- ja tegevusalasid ning füüsilist väljanägemist. Mitmete hariduse/kasvatuse valdkonna spetsialistide arvates bioloogilisest soost lähtuv suunamine piirab lapse isiksuse arengut ja edaspidiseid valikuid, mõjudes ebasoodsalt mõlemale soole (Conell 1996). Soostereotüüpne kasvatus algab juba imikueas. Lastele luuakse riietuse, interjööri, mängude, mänguasjade ja huvialadega soostereotüüpilised keskkonnad.

Sooliselt eristatud on peaaegu kõik lastekaubad. Uus hariduslik/kasvatuslik paradigma peaks suunama õpetajaid kriitiliselt suhtuma mõningatesse ühiskonnas laialt levinud soostereotüüpidesse, nendel teemadel lastega vestlema ja praktilises tegevus need ka vaidlustama. Sugupooletemaatika on kahtlemata üks võrdsete võimaluste tugipunkte. Õppeasutused peaksid oma tööd korraldama põhimõttel, et pehmendada soolisi stereotüüpe ning kohelda tüdrukuid ja poisse võrdselt. Üks selline võimalus on sooteadlik pedagoogika, mis tähendab sooliste ja soogruppide vastanduste vältimist ja laste vabastamist soostereotüüpide omaksvõtmisest. Lastele õpetatakse neid oskusi ja käitumismudeleid, mis sooliste eelarvamuste tõttu jäävad sageli välja arendamata. Näiteks peab tüdrukuid kasvatama julgemaks ja enesekindlamaks ning poisse hoolivamaks ja empaatiavõimelisemaks. Need on just need põhiväärtused, mille järele modernse ühiskonna inimene alateadlikult kõige enam januneb.

Paljudes Euroopa riikides on astutud samme ennetamaks laste kohtlemist vastavalt stereotüüpsetele eeldustele sugude kohta isegi pisiasjades. Mõni Eesti lasteaiad võiks järgida Rootsi lasteaedade eeskuju ja anda lastele võimalus areneda ilma kammitsevate soonormideta. Ajaleht Postimees küsitles 2012. a lapsevanemaid, et uurida nende suhtumist sooneutraalsesse lasteaeda. Vastused olid väga kriitilised. Enamik (88,6%) leidis, et sooneutraalne lasteaed on liiga ekstreemne ja oma lapsi nad sinna ei pane, vaid 5,5% vastajaist ütles, et teeks seda kindlasti (Postimees, 15.04.2012). Lundi ülikooli soouuringute magistrant Raili Uibo kaitseb soonteadlikku pedagoogikat ja kirjutab ajalehes Postimees Rootsis tehtud huvitavatest pedagoogilistest eksperimentidest. Nende eesmärk oli pakkuda lastevanematele võimalusi näidata oma lastele ühiskonda läbi teistsuguse pildi. Eesti haridustegelikkus vajaks samuti sellesuunalisi samme, mis viiksid sooliselt tasakaalustatuma ühiskonna poole. Alustada võib koolides kasutatavate õppematerjalide ja -vahendite läbivaatamise ja nende uuendamisega.

Rootsit peetakse tegelikult üheks maailma kõige võrdõiguslikumaks maaks, kus sooteematikaga on lasteaedades tegeletud umbes 20 aastat. 1995. a paigaldati mõnda Gävle valla lasteaeda kaamerad. Filmilintide läbivaatamisel selgus kõigi hämminguks, et võrdsest kohtlemisest oli olukord väga kaugel. Lapsi koheldi vastavalt stereotüüpsetele eeldustele sugude kohta igas pisemaski igapäevasituatsioonis. Näiteks rääkisid kasvatajad tüdrukutega vahetpidamata, aga poistega suheldi lakooniliste käskudeja keeldude keeles. Poisid vastasid tavaliselt paarisõnalise lausega. Tuli välja, et poisid isegi ei teadnud kõige igapäevasemaid sõnu. Nad ei pidanud tarvitama mõnd sõna üldse, sest teatud situatsioonides teenindavad tüdrukud, kasvatajad ja emad poisse ilma sõnadeta. Miks imestada, kui samavanuste tüdrukutega võrreldes on poiste keelekasutus oluliselt vähem arenenud. Laste käitumist ja sõnavara kujundasid kasvatajate ootused nendele. Gävle lasteaedades tuli muuta pedagoogikat: lapsi hakati osa ajast õpetama erladi. Poisid treenisid lähedust, vestlemist, kuulekust ja suhete väärtustamist. Tüdrukud said rohkem kehalisi tegevusi, õppisid avaldama arvamust ja võistlemist. Mõne aja pärast olid poisid koostöövõimelisemad, istusid paigal ja kuulasid ning vestlesid rikast sõnavara kasutades ja tundeid väljendades. Tüdrukud julgesid aga iseenda eest siesta ja teiste tunnete riivamist kartmata üksteisega võistelda. Kui need lapsed kooli läksid, olid õpetajad uut sorti poistest vaimustuses, sest nad olid asjalikumad, vaiksemad ja kuulekamad. Samas oli aga tüdrukute käitumine õpetajatele täiesti vastuvõetamatu, sest tüdrukud võtsid julgelt sõna, ei nõustunud ettepanekutega, liikusid aktiivselt ringi ja nõudsid tähelepanu. Paari nädalaga surusid õpetajad tüdrukud traditsioonilisse alluvasse positsiooni. Sellest pedagoogilisest eksperimendist nähtub, et kõikjal ühiskonnas on ahistavaid struktuure ja kui puudub järjepidev võitlus nendega, siis saavutatud tulemused kaovad kiiresti (Uibo, Postimees 18.04.2014). Meie lapsed on pidevas stereotüüpide taastootmise mehhanismis, sest hariduse/kasvatuse spetsialistid ei teadvusta kehtivaid norme ega taju neid mõjutamise ja vägivallana. Kõik sooga seonduv on konstruktsioon, ka soorollid. Kui senini tehti vahet sotsiaalsel sool (gender) ja bioloogilisel sool (sex), siis 1990ndatel alanud queer-teooria kuulutas selle arusaam aegunuks. Selliste eksperimentide mõte on harjutada lapsi juba varakult mõttega, et sugu tegelikult ei määra ära seda, mida inimene teha saab või tahab. Soostereotüüpide kahjuliku mõju vähendamiseks on kehtestatud sookvoodid ja nõutakse sooneutraalset lähenemist. Valdav osa Eesti seadustest on sooneutraalsed.

Lego firma asutaja Ole Kirk Christiansen kirjutas kunagi, et parimad mänguasjad on need, millega saavad mängida nii poisid kui tüdrukud (Hein, Postimees 21.09.2012). Londonis asuvas kuulsas Harrodsi luksuskaubamaja Toy Kingdom´is on järgitud seda põhimõtet ja mänguasjad on paigutatud teemade, mitte soolise sobivuse järgi. Kaubamaja osakonda kritiseeritakse ikkagi, sest osakonnas on naistel roosad ja meestel sinised särgid. Ka müüvad nad praegu Lego uut, vaid tüdrukutele mõeldud roosat sarja. Suurbritannias survestatakse mänguasjafirmasid kaupa reklaamima sooneutraalselt, sest mänguasjad ei tohi lapsi segadusse ajada ega piirata reeglitega, kes nad on ja kelleks peavad saama. Näiteks Rootsi 2012. a Lekluse mänguasjade kataloogi fotodel lükkab nukuvankrit Ämblikmees ja tütarlaps laseb mängupüssist; ka ralliautos istub tütarlaps. Nukkudega mängivad mõlemad: nii poisid kui tüdrukud (Kaukvere, 11.09.2013). Sooneutraalne mänguasjade osakond on meie olevik ja tulevik ning tüdrukute ja poiste mänguasjade eraldamine on juba minevik.

Briti vanemad Martin (34) ja Lisa Price (23) kasvatavad oma poega Maxi sooteadliku pedagoogika võtmes. Laps võib kanda nii poiste kui tüdrukute rõivaid. Tal on igat sorti mänguasju. Mõnikord mängib Max oma nuku imetamist. Poisi tillukesi küüsi katab sädelev küünelakk ja tema juukseid ehivad liblikakujulised klambrid. Isa Martin toetab naise otsust: “Ma tean, et mõned inimesed arvavad, et see muudab ta geiks, kuid mis siis? Minu jaoks pole tähtsust, kas ta on homoseksuaal, biseksuaal, transseksuaal või aseksuaal. Mina luban oma lastel ise otsustada, kes nad olla tahavad.”

Lasteaedadele mõeldud soolisi stereotüüpe kummutava raamatu “Päev, mil Frederik oli Frida ja Riina oli Rasmus” autor Louise Windfeldt tunnistab, et mitmes riigis tekitas raamat inimestes hirmu. Lätis ja Leedus kardeti, et nii võetakse lastelt ära sooline identiteet. Lätis isegi lisati, et raamat kasvatab lastest homo- või transseksuaalid. L. Windfeldt mõtiskleb, et see on tõsine problem, kui lasteaialaps näiteks tunnistab teisele, et ta on selle lasteaias kõige ilusam tüdruk. Lapseke on nii tugeva surve all, kui arvab, et tal elus polegi muid võimalusi, kui olla printsess. Sellest, et tüdrukud mängivad jalgpalli või neist saavad kõrged juhid, ei taha keegi eriti kuulda. Ühes Taani lasteaias tahtsid poisid endale printsessipäeva. Kleitides poistel oli lõbu laialt, kuni isad neile järele tulid ja tohutu skandaali tegid. Kasvatajad ei teadnud, kuidas reageerida. Taanis on sotsiaalse võrdõiguslikkuse minister, aga ometi maadleb riik nende küsimustega alles lasteaia tasandil. Stockholmi Södra Latini gümnaasiums on olemas ka kolmas riietusruum, mis on mõeldud transseksuaalsetele õpilastele, kes ei soovi end identifitseerida nais- ega meessoo esindajatena. Õpetajad ei kasuta mees- või naissoole viitavaid asesõnu, vaid sooneutraalseid. Kool osaleb ka Pride –festivalidel (Kulper, Postimees 25.+4.2013). Peterburistpärit vene õigeusu vaimulik rääkis loo, kuidas ta ei saanud naise haiglas viibimise ajaks jääda lastega töölt koju, sest ta on mees. Ta nimetab seda meeste diskrimineerimiseks ja loodab, et varsti jõutakse konsensuseni, sest niimoodi edasi minna ei saa.

Ühiskonda puudutavad otsused ja valikud põhinevad alati teatud väärtustel. See, mida tehakse või otsustatakse, pole ainus võimalus. Soov teise inimese käitumist programmeerida tekitab subjekti-objekti suhte. Selle valem on primitiivne: kui ei näe vajalikku käitumist, siis ma (subjekt) teen sulle (objektile) halba. Subjekti määratlus väljendab meie ühiskonna ranget sotsialiseerumise nõuet, vaatamata maailmas üldlevinud praktikale juurutada kaasava hariduse põhimõtteid kõikvõimalike haridusprogrammide kaudu. Inimesed ei teadvusta, et käituvad nii või teisiti mitte iseenda valiku tõttu, vaid alludes keskkonna nõudmistele. Sama toimub ka õpilastega, kes üritavad igal juhul lastevanemate ja õpetajate ootustele vastata. Kui õpetajad ei hakka oma emotsioone teadvustama ning põhjusi analüüsima, siis süveneb frustratsioon ning areng hakkab voolama vales suunas. Sotsialiseerumise tulemusena omandavad inimesed antud kultuuris tüüpilised iseloomujooned. Arvatakse, et sellega tagatakse ühiskonna taastootmine ja kultuuri säilimine. Haridussüsteemi kaasatuna võib laps mõnikord tajuda, et kultuur on vajalik, kuid see tundub talle vägivaldne. Parem on, kui ühiskonnas on võimalus valida, mil määral inimene tahab ja suudab alluda kultuurile ning kohaneda keskkonnaga. Koolis peaks lapsel kujunema valmisolek eluks ja kõige tähtsam on leida oma elustiil. Ühtluskool püüab pigem luua võrdseid tingimusi isiksuse arenguks ja kohtleb õpilasi viisil, nagu nad oleksid piisavalt sarnased. Ometi kuuluvad kaasava hariduse juurde nii erivõimed kui ka erivajadused. Muidu juhtub, et elukriisidega heitlev noor ühel hetkel unustab, et väiksena oli tal soov saada õnnelikuks. Miks kulutada end andetult ära ja jätta oma potentsiaal realiseerimata. Kas süüdistada selles õpetajat ja kooli? Sooteadlikku pedagoogikat pooldavad õpetajad/kasvatajad ei te alati, kuidas reageerida õigesti. On lapsevanemaid, kes eelistavad last kasvatada väga traditsioonilises vaimus, ja on lapsevanemaid, kes on stereotüüpide suhtes tundlikud, kuid pedagoog peab suutma mõlema nõudmistele vastata. Kooseluseaduse vastuvõtmine tähendab uut diskursust eelkõige kasvatus- ja haridusfilosoofias, riikliku õppekava kohandamist ja uue sisuga õppematerjale. Rahvastikusündmused ja liberaalsemad hoiakud tähendavad, et soonteadlik pedagoogika levib peagi formaalharidusse ja laste kodusesse kasvukeskkonda. Kasvataja/õpetaja ülesanne on pakkuda lapsele vaimu, hinge ja keha harmooniliselt arendavat keskkonda.

Kirjandus
Aavik & Kajak, 2009) Aavik, K.; Kajak, K. (2009). Soo sotsiaalne konstrueerimine Eesti lasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal: empiiriline uurimus. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Tallinn
Briti vanemad kasvatavad sooneutraalset poissi, kes kannab seelikuid ja mängib autodega; Postimees 17.02.2014 / 22:47
Connell, R. (1996). Teaching the Boys: New Research on Masculinity, and Gender Strategies for Schools. Teachers College Record, 98, (2), 206–235
Enamik lugejaist ei paneks oma last sooneutraalsesse lasteaeda; Postimees, 15.04.2012 / 23:23
Golombok, S., Fivush, R. (1994). Gender Development. Cambridge: University Press
Hein, I.-K. (2012). Londoni Harrodsi kaubamajas avati sooneutraalne mänguasjade osakond; Postimees 21. 09.2012 / 13:46
Kaukvere, T. (2013). Suurbritannias hakatakse mänguasju sooneutraalselt reklaamima; Postimees 11.09.2013 / 16:55
Kimmel, S. M. (2004). The Gendered Society. Oxford University Press, Oxford
Kulper, K.(2013). Rootsi keskkooli tehakse sooneutraalne riietusruum; Postimees 25.04.2013 /17:29
Lugejad: sooneutraalne lasteaed on liiga äärmuslik; Postimees 16.04.2012 / 17:24
Poiste printsessipäev; Postimees 10.03. 2013 / 10:49
Raud, M. (2014). Homovihkajast poiss Mihkel Rauale: nad ei ole ju inimesed! 05.10.2014 / 16:26
Schippers, M. (2002). Rockin’ out of the Box: Gender Maneuvering in Alternative Hard Rock. Rutgers University Press, New Brunswick, New Jersey, London
Schippers, M. (2007). Recovering the feminine other: masculinity, femininity, and gender hegemony. Theory and Society, 36, 85–102
Uibo, R. (2012). Sooneutraalsus või soopimedus? Postimees 18. 04.2012 / 15:56
Veermäe, K. (2014). Eesti jääb soolise võrdsuse tabelis maha kõigist naaberriikidest peale Venemaa ; Postimees 28.10.2014 / 17:29
Wilkins, C. A. (2004). “So Full of Myself as a Chick”: Goth Women, Sexual Independence, and Gender Egalitarianism. Gender & Society, 18, (3), 328–349

 

Foto: http://www.worldnow.in/indian-men-want-women-to-propose-survey-919378/