Kui palju maksavad Sinu kogemused kõrghariduses?

by kaasaja

Liana Roos

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine (VÕTA) peaks ideaalis olema taotlejakeskne protsess, milles lähtutakse eelkõige õppija vajadustest, tõstetakse esile tema varasemad õpikogemused ning seeläbi tunnustatakse tema kompetentsust, lugedes selle kõrghariduse tasemele vastavaks. Tegelikkuses sõltub VÕTA rakendamine, eriti elu- ja töökogemusest õpitu arvestamine kõrgkooli ühiskondlikust staatusest ning on seotud küsimusega võimust ja autoritaarsusest. Paberil on küll loodud teoreetilised võimalused VÕTA rakendamiseks, kuid regulatsioonid on koostatud sel viisil, et need esindavad eelkõige kooli, mitte õppija huve. Järgnevas artiklis püütakse kujunenud olukorda mõtestada kriitilise sotsiaalteooria autorite Pierre Bourdieu´ ning Axel Honneth´i toel.

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine (VÕTA) on läbi elu erinevatel viisidel omandatud oskuste ja teadmiste tunnustamise vahend. VÕTA eesmärgiks on väärtustada isiku kompetentsi, sõltumata selle omandamise ajast, kohast ja viisist ning sel viisil toetab VÕTA otseselt elukestva õppe ideed. Lisaks formaalhariduses läbitud varasemate õpingute arvestamisele on VÕTA oluliseks osaks ka töökogemusest õpitu tunnustamine. Eriti oluline on erialaste pädevuste ja identiteedi tunnustamine oluline täiskasvanud õppijate jaoks (Pokorny, 2012).

Elukestva õppe ja VÕTA eesmärkide täitmiseks on Eesti kõrgkoolid lähtuvalt Ülikooliseadusest, Rakenduskõrgkooli seadusest ja Kõrgharidusstandardist loonud võimalused VÕTA rakendamiseks. Ometi rakendub VÕTA ning selle kaudu ka elukestva õppe ideed Eesti kõrgkoolides vaid osaliselt: kõrgkoolides arvestatakse varasemaid õpinguid tunduvalt rohkem kui töökogemusest õpitut (Gross, 2010,8). Aastal 2013 moodustas töökogemuse arvestamiseks esitatud taotluste ainepunktide maht 3% hindamisele esitatud taotluste ainepunktide kogumahust 20 Eesti kõrgkoolis.

VÕTA – võimu aja autoriteedi küsimus
VÕTA rakendamine kõrghariduses on tihti seotud autoritaarsuse ja võimu küsimusega. Kõrgkoolide jaoks saab varasema õppimise arvestamisel määravaks nende organisatsiooniline identiteet ja staatus. See, mida arvestatakse varasema õppimisena, sõltub paljuski selle kõrgkooli motiividest, milles hindamist läbi viiakse, aga ka sellest, mil määral tajutakse varasemate õpingute arvestamist normatiivse kohustusena. Kõrgkoolide VÕTA regulatsioonid võivad seetõttu täita kohati vastukäivaid eesmärke: ühelt poolt justkui toetatakse teadmiste mobiilsust, samas aga piiratakse. VÕTA dokumendid on koosatud, pidades eelkõige silmas kõrgkooli kui institutsiooni, mitte aga üliõpilaste huve. (Pitman & Vidovich, 2013)

VÕTA kui kapitali konventeerimine
Kui tõsta VÕTA kui nähtus Pierre Bourdieu välja, habituse ning kapitali raamistikku,  pole enam tegemist vaid isiku teadmiste ja oskuste hindamise, vaid kapitali konverteerimisega. Selles valguses on VÕTA kõrghariduses protsess, mille kaudu inimese sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline kapital konverteeritakse kultuurilise kapitali teatud kindlasse vormi – akadeemiliseks kapitaliks. (samas)

Bourdieu habituse kontseptsioon aitab ka mõista, miks teadmised, mis on määravad ühel väljal, näiteks töökeskkonnas, on teisel, kõrghariduse väljal, marginaalse kaalu ja tähendusega. Iga väli on iseseisev mikrokosmos ning iga väli püüab oma iseseisvust kaitsta naaberväljade mõju eest (Käärik, 2013). Välja all võime selles raamistikus mõista kõrghariduse sektorit, milles tegutsevad inimesed (agendid), kellele on ühised teatud reegleid, arvamused ja sotsiaalsed suhted. Habitus viitab mõtteviisile, see on suures osas kujundatud sotsiaalse keskkonna poolt ning on püsivate hoiakute süsteem, igapäevaste, harjumuspärase käitumise alus (samas).

Bourdieu eristab kolme kapitali liiki: majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline kapital. Kui majanduslik kapital on ressursid ja omand, mida saab koheselt rahaks konverteerida, siis sotsiaalne kapital on keerulisem – see koosneb kohustuste-, suhete- ja mõjuvõrgustikest. Kultuuriline kapital võib esineda kolmel kujul: kehastunud kultuurilise kapitalina (oskused, vilumused ja teadmised), objektiveeritud kultuuriline kapital (asjastatud kultuuriobjektid nagu raamatud, kunstiteosed jne) ning institutsionaliseerunud kultuuriline kapital – tõendid, tunnistused ja diplomid, mis tõendavad kompetentsi, pädevust ja kvalifikatsiooni. Viimane on lihtsaimalt võrreldav ja vahetatav, need tagavad ametliku tunnustuse. (samas)

Kõrghariduses hinnatakse kõige kõrgemalt institutsionaliseeritud kultuurset kapitali (teiste ülikoolide poolt antud kvalifikatsiooni), väärtuselt järgmine kutse- või tehniline kvalifikatsioon. Sotsiaalne kapital (elu- ja töökogemus) on kõrghariduse väljal edukas vaid juhul, kui kannab endas institutsionaliseeritud kultuurilist kapitali (tööalane kvalifikatsioon) või kehastunud kultuurset kapitali (mõtlemis- ning suuline ja kirjalik eneseväljendusoskus). (Pitman & Vidovich, 2013)

Olukorda, kus enim arvestatakse just teises kõrgkoolis omandatud teadmisi, saab seega kirjeldada kui olemasoleva akadeemilise kapitali re-konverteerimist. Sealjuures on ka oluline, missuguse kaaluga on varem omandatud akadeemiline kapital. Akadeemilise kapitali väärtus sõltub sellest, kes „müüb“ ja kes „ostab“ – ülikoole, kus olid paindlikumad VÕTA reeglid ja protsessid, hindasid eliitpositsioonil olevad ülikoolid madalama akadeemilise kapitaliga ülikoolideks. Samas teoreetilises raamistikus võib VÕTA erinevat rakendumist erinevates kõrgkoolides põhjendada võib-olla sellega, et madalama akadeemilise kapitaliga institutsioonidel on laiaulatuslikumalt VÕTA-t rakendades ning mittetraditsioonilisi üliõpilasi aktsepteerides kõrghariduse väljal positsioneerudes vähem kaotada. Kuid võib ka väita, et just ülikoolide hierarhia sunnib uuemaid ülikoole looma suuremaid võimalusi VÕTA rakendamiseks, et üliõpilasi ligi tõmmata. (samas)

VÕTA – tunnustamine?!
Kogu meie sotsiaalne suhtlus on kantud vajadusest vastastikuse tunnustamise järele – seda  Saksa sotsiaalfilosoof Axel Honnethi poolt loodud tunnustamisteooria kohaselt. Honneth ütleb, et tunnustamine on hädavajalik eneseteostuseks ning positiivne suhe iseendaga on võimalik vaid juhul, kui ollakse õppinud end vaatama teiste isikute hindavast vaatepunktist. Sotsiaalse tunnustamise teooria põhjal võib VÕTA protsessi kirjeldada järgmiselt: kõrgkool kui teine subjekt hindab taotlejat oma välja normatiivsest perspektiivist lähtuvalt.

Honneth eristab kolme indiviidi arenguks vajalikku tunnustamise vormi – armastus, õigus ja solidaarsus. VÕTA seisukohalt on oluline kolmas vorm, mille kaudu toimub meie eriliste, sotsiaalselt väärtuslike omaduste ja võimete tunnustamine . Kuigi VÕTA peamine eesmärk on niiöelda ametlik sertifitseerimine, võib protsess, milles taotleja kogemusi esile tõstetakse ja tunnustatakse, toetada tema enesekindluse ja eneseteadvuse suurendamist. (Sandberg & Kubiak, 2013)

Kuid protsess ei lõppe alati positiivselt ning kui subjekt jääb ilma teistepoolsest heakskiidust, võib tema eneseväärikus kahjustuda. Seetõttu võib eelpool kirjeldatud kujunenud olukord, kus teatud konkreetseid teadmisi (teise kõrgkooli diplom) eelistatakse teistele (näiteks erialasele töökogemusele), õõnestada taotleja, sealhulgas ka täiskasvanud õppija identiteeti õppijana: ta ei tunne end kõrgkooli kogukonda kuuluvana ning isegi tema varem välja kujunenud identiteet erialaspetsialistina võib olla ohustatud.  (Hamer 2013; Houlbrook, 2012)

Allikmaterjalid:

Gross, M. (2010). European Inventory on Validation of Nonformal and Informal Learning 2010. Country Report: Estonia. [2013, september 22] http://libserver.cedefop.europa.eu/vetelib/2011/77456.pdf

Hamer, J. (2013). Love, rights and solidarity in the recognition of prior learning (RPL). International Journal of Lifelong Education, 32:4, 481-500.

Houlbrook, M.C., (2012) RPL practice and student disposition – insights from the lifeworld. Journal of Education and Work, 25:5, 555-570.

Käärik, H. (2013). Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Pitman, T., & Vidovich, L. (2013). Converting RPL into academic capital: lessons from Australian universities. International Journal of Lifelong Education, 32(2), 501-517.

Pokorny, H. (2012). Assessing prior experiencial learning: issues of authority, authorship and identity. Journal of workplace learning, 24, 119-132.

Sandberg, F., & Kubiak, C. (2013). Recognition of prior learning, self-realisation and identity within Axel Honneth´s theory of recognition. Studies in Continuing Education, 35(3), 351-365.